Catching the butterfly: January 2013

Teine päev algas hilise ärkamisega (arvatavasti oleks isegi kauem maganud kui tühi kõht poleks endast märku andnud) ja sammude seadmisega Burger King´i poole. Kõigest 50 meetrit ja kohal me olimegi. Plusspunkt meie korteri asukohale! Võtsime lasteeined ja juba olimegi lummatud Hispaania võludest - saime ju kaasa ülinummid Simpsonite tegelased. Edasi suundusime jalutuskäigule randa, mis meist kõigest pikema kiviviske kaugusel asub. Millised imelised vaated merele ja kui mõnus soe liiv, vot see juba oli midagi! Istusime rannale maha ja kukkusime kõike meid ümbritsevat pildistama ning hiljem kõndisime mööda rannajoont ja korjasime merekarpe. Ilmselgelt oli meil neid vaja hästi palju, sest tuli idee need ära värvida ja kõrvarõngaid meisterdada (muidugi idee on jäänud siiani veel ideeks ja kapipealne on merekarpe täis, mis ootavad seal oma aega). Jalutasime rannast veidi eemale kõnniteele ning liikusime edasi ja märkasime, et hispaanlased on ikka väga sportlikud inimesed - jooksjad siin ja jooksjad seal, muud seal näha ei olnud. Teisel kohal olid esindatud aga tumedanahalised päikeseprillide müüjad, kes just meie jaoks neid ekstra soodsa hinna pakkusid - yeah right. Ei tea mis neid ajendas meile küll neid üldse pakkuma, kas siis inimesed ei taha aru saada, et kui meil need juba silmeees on siis meil ei ole just praegu uut paari vaja. Anyways, tagasi jooksjate juurde. Ilus kõnnitee rannaosa kõrval oligi mõeldud sportimise jaoks ja seal oli ka treeningvahenditega park, kus kõike järgi proovisime ja veendusime nende kasulikkuses. Seadsin endale eesmärgiks, et just seal hakkan ma hommikuti treenimas käima, ja nii ma ka teen, kui mu jalad liigsest kõndimisest taastuvad ja ennast paremini tunnevad. Paar tundi jalutamist ja eksinud me olimegi. Hindasime vist oma võimeid orienteerumises veidikene üle, arvestades seda, et see oli esimene kord päevavalguses meie elukoha ümbrust näha. Seiklesime veel edasi ja edasi ning üritasime õigesse suunda tagasi hoida ja lõpuks leidsimegi tuttava tänava - Calle de los Naranjos (tõlk. Apelsinide tänav), mis on oma nime seal kasvavate apelsinipuude järgi saanud, ning mille ühes kõrvaltänavas asub meie kodu. Aitäh apelsinidele, nii me koju jõudsimegi!

Pärast paaritunnist puhkust suundusime otsima supermarketeid. Otsisime kaardilt eelnevalt ühe meie lähedal asuva välja ja suundusime sinna. Need tänavad olid juba räpasemad kui muidu ja veider hais tõstis aeg-ajalt pead. Pood oli aga jällegi suur ja tavalise supermarketi välimusega. Poes oli palju uut ja huvitavat - riiulitäite viisi mereande, pizzasid, erinevaid Hispaania rahvustoite, puuvilju jnejne. Eriti meeldivad mulle siinsed poekorvid, need on nagu 2 in 1 - neid saab käes hoida ja maas enda järel tõmmata. Olles pisut eemaletõugatud selle rajooni väljanägemisest saime siiski ilusasti poes käidud. Poest ostetud asjadest oli vast kõige huvitavam Hispaania piim, mida ei hoita külmas. Minu avates maitses see veidralt aga Greetale meeldis. Tuleb loota, et ehk hakkab mulle ka aja möödudes meeldima, sest midagi võiks ikka lisaks mahladele ju ka juua. Veel ostsime ka Nesquik kakaod, lootuses, et kui piim joodav ei ole, siis küll kakaona ta ikka kõlbab. Peab tõdema, et kakao koostisosana ei häirinud selle piima intensiivne maitse absoluutselt.

Õhtul kui me oma alźeerlasest korterikaaslasega rääkisime ja ta meile kaardil näitas, kuidas Valencia kesklinna minna, tõmbas ta kaardil ka piiri, et sinna poole ei tohiks kindlasti minna. Me vaatasime Greetaga automaatselt üksteisele otsa ja mõtlikud näod vajusid ette. Nimelt olid ta sõbrad öelnud, et sinnapoole jääb ohtlik kant, kus ei soovitata käia - ja just seal olime me samal päeval jalutanud ja isegi poes käinud, kes oleks arvanud, et asi nii hull on. Igal juhul enam sinna vast ei kipu, eriti õhtupimeduse saabudes. Kuid päev vajus õhtusse ja meie olime ilusasti koju saanud ning plaanidki järgmiseks päevaks olid tehtud :)

Niiet ka Hispaanias pole kõik kaugeltki mitte nii ilus kui pelgalt piltide pealt paistab, aga ega enne ei saa aru pahupoolest, kui ise seda näinud ei ole. Siiski üritame nüüdsest toota ainult häid mälestusi juurde :)

Lõpetuseks aga nautige pilte :)

Greeta asus kohe treeningseadmeid testima :D

Calle de los Naranjos

Hispaania piim

Minu teekond Hispaania päikese alla sai alguse talvisest Rakverest, kus veel 28. jaanuari hommikulgi krõbedad -11 kraadi ja vilisev tuul endast märku andsid. 7.55 väljus lennuk Tallinnast Riga International Airport´i poole, kus pidime Greetaga veetma kergelt 4 ja pool tunnikest. Küll see passimine on alles tüütu! Kuid lennukis, mis suundus juba Barcelona poole, oli kogu see passimise tüdimus asendunud elevusega - kõigest 3 tundi ja veidi veel minuteid peale ning olemegi kohal! Lennukis tekkis ka üks vau-moment, nimelt saime ülalt taevalaotusest näha Alpide mäestikku - if something is amazing it is definitely this! Barcelona lennujaam oli võrreldes Eesti ja Riia omaga lausa hiiglaslik, kuid siiski suutsime kerge vaevaga oma kohvrid üles leida. Barcelona lennujaamast suundusime bussiga teise lennujaama (või siis ehk oleks parem öelda lennujaama terminali?), kust edasi rongile saime, kõigest 3 peatust ja olimegi jõudnud Barcelona Sants Train Station´isse, kust rongiga Valenciasse saab.
Rongipileteid Valenciasse ostes sattusime päris humoorikate hispaanlaste otsa. Küsisime siis inglise keeles 2 piletit Valenciasse, öeldi isegi summa ja olime maksmas, kui järsku piletimüüja ütles, et ehk kontrollime ikka üle kas saime õigesti aru üksteisest. Ta küsis, et kas ikka oleme kindlad oma soovis osta 4 piletit Valenciasse. Me hakkasime kohe vastu vaidlema, et 2st täiesti piisab. Ja siis tema vastu, et nonii aga mina ja mu töökaaslane (oli ka parajasti seal kassas tema kõrval) tuleme ju ka teiega. Me purskasime automaatselt naerma ja nii nemadki :D Saadud piletitega hakkas rutt pihta, avastasime, et 15 minuti pärast väljub meie rong ja mahajäämist me endale lubada ei saanud, sest piletid olid ikka over-the-top kallid. Palju ekslemist ja inimestelt abi küsimist ning rongile me jõudsimegi. Rongis jaotati isegi tasuta kõrvaklappe, juhuks kui keegi tahab filmi vaadata või muusikat kuulata. Tol õhtul oli filmiks Intocable (The Intouchables) ning peab tõdema, et sain endalegi üllatuslikult peaaegu kõigest aru. Kui rong Valenciasse jõudis oli juba võigas pimedus maad võtnud, ning seisime probleemi ees: mida edasi teha?
Olime eelnevalt ühe korteriomanikuga kokku leppinud, et saabume 28ndal ja helistame talle, kui Valencias kohal oleme ning ta tuleb võtab meid Valencia raudteejaamast peale ja sõidutab meie korterisse. Aga Greeta unustas Giuliano (eelmainitud korteriomanik) numbri enda gmailist välja kirjutada. Kuna kell oli palju siis arvasime, et ei ole viisakas nii hilja ning lisaks veel ette teatamata tema ukse taha ilmuda. Seega tuli käiku lasta plaan B - ööbida hotellis/motellis. Võtsime takso ja uurisime juhilt, et palju ööbimiskohad maksta võiksid. (Muide see oli esimene kord kui pidime hispaania keelt praktiseerima, sest taksojuht ei mõistnud sõnagi inglise keelt.) Meie õnnetuseks (hiljem tuleb välja, et õnneks) selgus, et hotellide hinnakiri pidi olema päris krõbedalt kallis. Kuna me teadsime korteriomaniku aadressi siis muutsime käigupealt plaani B tagasi plaan A-ks ja läksime talle ukse taha. Takso sõidutas meid küll õigesse tänavasse aga meie soovitud majanumbrit ta üles ei leidnud. Lasime taksol end maha panna, et mitte enam ringitada seal ja raha kulutada ning hakkasime jalgsi enda suurte kohvritega ringi vuristama. Umbes 200 meetrit seda õõvastavat kõrvaltänavat, kus pimedas vaid väheseid silmapaare näha võis ja juba seisimegi otsitud maja ees. Õnn oli tol õhtul küll täielikult meie poolel, sest majal oli korteritesse helistamise süsteem. Kõlarist kostus kõhklev naisehääl ja me olime kuidagi kohkunud, sest hääl ei vastanud meie ootustele. Küsisime seepeale Giulianot ja oh seda õnne, ta elaski selles korteris. Giuliano oli väga üllatunud meie hääli kuuldes, ta oli meie kõnet terve õhtu oodanud ja kindlasti oli see šokeeriv, et inimesed ilmuvad ukse taha, kui pidid hoopiski helistama. Juba paari minuti pärast oli rõõmsameelne meesterahvas all ja aitas meie kohvrid autosse tõsta, pidime juba sõitma hakkama kui ilmnes, et ta oli meile mõeldud puhuri maha unustanud, ja nii käis ta üleval 2 korda, sest ka mobiil oli tal meelest läinud. Kui eelnevalt mainisin, et meie õnneks mitte õnnetuseks olid hotellid kallid ja otsustasime ikkagi Giuliano ukse taha minna, siis seda sellepärast, et Giuliano rääkis, et kui me oleks järgmisel päeval tema ukse taha tulnud, siis poleks teda kodus olnud, järgnevad 2 päeva pidid tal tööl väga kiired olema. Kuid lõpp hea, kõik hea ja korterisse me kohale jõudsimegi.
Korteris ootasid meid ees Alžeeriast pärit noormees ja neiu. Neiu üürib ka siin ühte tuba kolmest ja noormees oli lihtsalt tal külas. Teises toas elab Hispaania neiu (keda esimesel õhtul näha ei olnud) ja kolmanda ehk viimase vaba oleva toa okupeerisime meie. Tuba on väga ilus ja praktiline - kõik vajalikud panipaigad, voodid ja laud on olemas - selline oli esmamulje. Kuid juba samal õhtul hakkasid ilmnema vead- korteris on üpriski külm! Hispaanias pole üldiselt korteritel keskkütet, sest siin on ilm nii soe, et kui väljas on lõõmavalt kuum siis meeldib neile toas jahedas olla. Aga 2 külmemat kuud kasutatakse korterites puhurit, mis peaks vajadusel kas või hommikust õhtuni töötama. Aga see pole veel midagi, et õhk jahe on, kõige hullem on põrand, mis on lausa jääkülm, paljaste jalgadega on siin võimatu käia. Aga hispaanlaste jaoks pole see nagunii probleemiks, sest siin käiakse toas jalanõudega . Põhjamaise eestlase jaoks on see kindlasti väga harjumatu - vähemalt mulle tundub nii! Esimestel päevadel tekitas see lausa pisut tülgastust, et põrandad on mustad ja kõik jalanõudega ringi marsivad, nüüd aga olen sellega juba leppinud ja üritan ka sarnaselt toimida, kuid mitte päris välisjalanõude näol vaid susside.
Oeh, nüüd tuli küll kuidagi väga pikk kirjutis ja veel oleks nii paljust rääkida aga praeguseks siiski lõpetan, ei ole huvitav kõike korraga ära rääkida :)
Ja lõpetuseks lisan teile ka mõned pildid meie uuest elamisest (lisaks ehk mõned teised pildid ka), siis saate aimu millega täpselt tegemist on :)

Meie väike puhur jäi ka pildile :)