Rongipileteid Valenciasse ostes sattusime päris humoorikate hispaanlaste otsa. Küsisime siis inglise keeles 2 piletit Valenciasse, öeldi isegi summa ja olime maksmas, kui järsku piletimüüja ütles, et ehk kontrollime ikka üle kas saime õigesti aru üksteisest. Ta küsis, et kas ikka oleme kindlad oma soovis osta 4 piletit Valenciasse. Me hakkasime kohe vastu vaidlema, et 2st täiesti piisab. Ja siis tema vastu, et nonii aga mina ja mu töökaaslane (oli ka parajasti seal kassas tema kõrval) tuleme ju ka teiega. Me purskasime automaatselt naerma ja nii nemadki :D Saadud piletitega hakkas rutt pihta, avastasime, et 15 minuti pärast väljub meie rong ja mahajäämist me endale lubada ei saanud, sest piletid olid ikka over-the-top kallid. Palju ekslemist ja inimestelt abi küsimist ning rongile me jõudsimegi. Rongis jaotati isegi tasuta kõrvaklappe, juhuks kui keegi tahab filmi vaadata või muusikat kuulata. Tol õhtul oli filmiks Intocable (The Intouchables) ning peab tõdema, et sain endalegi üllatuslikult peaaegu kõigest aru. Kui rong Valenciasse jõudis oli juba võigas pimedus maad võtnud, ning seisime probleemi ees: mida edasi teha?
Olime eelnevalt ühe korteriomanikuga kokku leppinud, et saabume 28ndal ja helistame talle, kui Valencias kohal oleme ning ta tuleb võtab meid Valencia raudteejaamast peale ja sõidutab meie korterisse. Aga Greeta unustas Giuliano (eelmainitud korteriomanik) numbri enda gmailist välja kirjutada. Kuna kell oli palju siis arvasime, et ei ole viisakas nii hilja ning lisaks veel ette teatamata tema ukse taha ilmuda. Seega tuli käiku lasta plaan B - ööbida hotellis/motellis. Võtsime takso ja uurisime juhilt, et palju ööbimiskohad maksta võiksid. (Muide see oli esimene kord kui pidime hispaania keelt praktiseerima, sest taksojuht ei mõistnud sõnagi inglise keelt.) Meie õnnetuseks (hiljem tuleb välja, et õnneks) selgus, et hotellide hinnakiri pidi olema päris krõbedalt kallis. Kuna me teadsime korteriomaniku aadressi siis muutsime käigupealt plaani B tagasi plaan A-ks ja läksime talle ukse taha. Takso sõidutas meid küll õigesse tänavasse aga meie soovitud majanumbrit ta üles ei leidnud. Lasime taksol end maha panna, et mitte enam ringitada seal ja raha kulutada ning hakkasime jalgsi enda suurte kohvritega ringi vuristama. Umbes 200 meetrit seda õõvastavat kõrvaltänavat, kus pimedas vaid väheseid silmapaare näha võis ja juba seisimegi otsitud maja ees. Õnn oli tol õhtul küll täielikult meie poolel, sest majal oli korteritesse helistamise süsteem. Kõlarist kostus kõhklev naisehääl ja me olime kuidagi kohkunud, sest hääl ei vastanud meie ootustele. Küsisime seepeale Giulianot ja oh seda õnne, ta elaski selles korteris. Giuliano oli väga üllatunud meie hääli kuuldes, ta oli meie kõnet terve õhtu oodanud ja kindlasti oli see šokeeriv, et inimesed ilmuvad ukse taha, kui pidid hoopiski helistama. Juba paari minuti pärast oli rõõmsameelne meesterahvas all ja aitas meie kohvrid autosse tõsta, pidime juba sõitma hakkama kui ilmnes, et ta oli meile mõeldud puhuri maha unustanud, ja nii käis ta üleval 2 korda, sest ka mobiil oli tal meelest läinud. Kui eelnevalt mainisin, et meie õnneks mitte õnnetuseks olid hotellid kallid ja otsustasime ikkagi Giuliano ukse taha minna, siis seda sellepärast, et Giuliano rääkis, et kui me oleks järgmisel päeval tema ukse taha tulnud, siis poleks teda kodus olnud, järgnevad 2 päeva pidid tal tööl väga kiired olema. Kuid lõpp hea, kõik hea ja korterisse me kohale jõudsimegi.
Korteris ootasid meid ees Alžeeriast pärit noormees ja neiu. Neiu üürib ka siin ühte tuba kolmest ja noormees oli lihtsalt tal külas. Teises toas elab Hispaania neiu (keda esimesel õhtul näha ei olnud) ja kolmanda ehk viimase vaba oleva toa okupeerisime meie. Tuba on väga ilus ja praktiline - kõik vajalikud panipaigad, voodid ja laud on olemas - selline oli esmamulje. Kuid juba samal õhtul hakkasid ilmnema vead- korteris on üpriski külm! Hispaanias pole üldiselt korteritel keskkütet, sest siin on ilm nii soe, et kui väljas on lõõmavalt kuum siis meeldib neile toas jahedas olla. Aga 2 külmemat kuud kasutatakse korterites puhurit, mis peaks vajadusel kas või hommikust õhtuni töötama. Aga see pole veel midagi, et õhk jahe on, kõige hullem on põrand, mis on lausa jääkülm, paljaste jalgadega on siin võimatu käia. Aga hispaanlaste jaoks pole see nagunii probleemiks, sest siin käiakse toas jalanõudega . Põhjamaise eestlase jaoks on see kindlasti väga harjumatu - vähemalt mulle tundub nii! Esimestel päevadel tekitas see lausa pisut tülgastust, et põrandad on mustad ja kõik jalanõudega ringi marsivad, nüüd aga olen sellega juba leppinud ja üritan ka sarnaselt toimida, kuid mitte päris välisjalanõude näol vaid susside.
Oeh, nüüd tuli küll kuidagi väga pikk kirjutis ja veel oleks nii paljust rääkida aga praeguseks siiski lõpetan, ei ole huvitav kõike korraga ära rääkida :)
Ja lõpetuseks lisan teile ka mõned pildid meie uuest elamisest (lisaks ehk mõned teised pildid ka), siis saate aimu millega täpselt tegemist on :)
Meie väike puhur jäi ka pildile :)
Meie tuba
Pesu kuivatatakse väikeses siseõues
Vaade väljast, meie korter on 3ndal korrusel
Luks värk, buss peatub kohe meie maja ees
Vaade lennukist, kuid Alpe kahjuks pildile ei saanud (istusime valel pool)
Vaade aknast
No comments:
Post a Comment