Olen nüüd nädal aega blogimaailmast eemal olnud puhkuse tõttu. Aga vähemalt nüüd on nii mõndagi, millest kirjutada. Ilmselt paljud ei teanud, et läksime algselt Madridi oma sõbrale külla ja siis sealt edasi surfiparadiisi La Coruñasse, kuna me üritasime seda nii kiivalt saladuses hoida. See on mingi ebausu taoline teema, et kui kõigile rääkida siis tavaliselt ei lähe asjad nii nagu plaanitud, või on see lihtsalt minu ja Greeta veidrus :D Aga jah, kuna vähesed teadsid, siis läks kõik nagu valatult ja reisil saime ilusti käidud. Nüüd alustan aga algusest...
Teisipäeva hommikul startisime oma kodust raudteejaama poole, kus pidime Zoe´ga kokku saama. Zoe on neiu, kelle me blablacar´i saidi kaudu leidsime ja kes samal päeval kui meilegi sobis Madridi poole oma autoga sõitis. Blablacar´i saidilt saab vaadata erinevaid pakkumisi, et kes läheb mis linnast mis linna teatud ajal, mitu kohta autos on ja palju maksab. Kui raudteejaama jõudsime ja ootasime ning muudkui ootasime, arvasime juba, et ehk Zoe ei tulegi. Polnud ju varem blablacar´i saiti kasutanud ja ei osanud arvatagi, et kas see on usaldusväärne või mitte. Õnneks oli meil aga Zoe number, helistasime ja selgus, et ta hilineb nagu hispaanlasted ikka ja peaaegu alati. Kergelt 20 minutit hilinemist ja Zoe jõudis oma pesukotiga (Peugeotiga) kohale. Algselt oli ehmatuseks tema veidi mõlkis auto esitiib, mõtlesime, et ehk on tegemist väga kogenematu juhiga, kuna ta nägi ise ka väga noor välja. Tegelikkuses osutus asi aga hoopis vastupidiseks. Zoe on väga kogenud ja hea sõitja, ja tema kohta küll see väljend ei kehti, et "naine roolis, auto kraavis." Zoe´l oli kaasas ka sõbranna, ja nii saime meie taga istuda ja omavahel jutustada, ning nemad samamoodi. Sõit kulges Hispaania korras teedel väga kiiresti ja kogu selle maastikujälgimise ning vaimustuse peale olimegi lõpuks Madridi jõudnud. Siis tuli mure, kus meie saaksime maha minna, sest neil oli plaanis Madridi äärelinna minna. Meie aga pidime meie sõbra Javieriga kesklinnas kokku saama. Õnneks oli Zoe nii sõbralik ja otsis aadressi välja kuhu me minna tahtsime ja sõidutas meid sinna. Madridi kesklinnas on veel ulmelisem liiklus kui siin Valencias. Madridis on kõigil kuskile väga kiire, kihutatakse ja tehakse ootamatuid manöövreid, aga Hispaanias on see tegelikult üpris tavaline sõidustiil. Nimet kui Zoe hakkas pöörama, siis ühel meesterahval sai kannatus sekunditega otsa ja ta üritas meist mööda sõita, kuigi ta ei mahtunud ja nii kriimustas ta Zoe auto vasaku tagatiiva täiesti ära. Me olime nii ehmunud, aga Zoe suhtus sellesse rahulikult, ta ütles vaid "Que cabròn!" (tõlk. milline tõbras!) Pidasime auto kinni ja Zoe jäi selle meesterahvaga asju edasi arutama, aga kuna meie olime jõudnud täpselt oma sihtpunkti, siis võtsime oma suured kotid, maksime raha (kujutage ette, vaid 15 euri nägu!!!) ning jätsime hüvasti. Kahju oli Zoest tegelikult, et ta oma autole kriimud sai, sest ta oli nii tore neiu ja tundsime ennast kohati süüdlasena ka, et ennast kesklinna viia palusime. Edasi suundusime siis kohvikusse Javieri ootama, kuna ta pidi veid tööasju enne meiega kohtumist ajama. Sõin oma esimese Madridist ostetud piruka ja jõin väga tillukese klaasi naturaalset apelsinimahla, ja juba see läks maksma ligi 5 euri, kohe näha, et olime pealinna jõudnud. Javier lubas, et 20 minuti pärast tuleb ta kohvikusse meiega kohtuma, aga tüüpilisel hispaanlasel läks hoopis 50 minutit. Javier oli rõõmus ja sõbralik nagu ikka ning vabandas, et peab tööle kahjuks tagasi minema, aga tõstis meie kotid oma autosse ja näitas meile ära kuidas me saame metrooga päris-päris linna keskele minna. Javier oli veidi pettunud, et meile ise linna näidata ei saa, aga meie jaoks oli see väga okei, et omaette seigelda saime. Läksime siis metroojaama ja oioioi kui keeruline seal midagi aru saada oli, kuhu täpselt minema peaks ja millised piletid ostma. Madridi metrooühendus on ikka mitukümmend korda suurem kui Valencias. Õnneks leidus abivalmis turvamees, kes meil pileteid osta aitas. Väravadest läbi mindud leidsime uue ohvri, kellelt abi küsida. Sõbralik noormees näitas meile kuhu täpselt minema peame ning seletas, mis kohas ühendus tuleb teha ja kus lõpuks maha peame minema. Keeruline aga õnneks sõbralike hispaanlaste abiga jõudsime ilusasti Sol´i peatuseni ja wipiii olimegi Madridi täiesti keskel. Maapeale jõudes olime vaimustuses, nii palju rahvast ja nii palju ilusaid ning kõrgeid hooneid. Kuna Madridis pidi sama päeva õhtul jalgpallimatš Borussia Dortmundi ja Real Madridi vahel olema, siis kogu linn oli saksa jalgpallifännidest pungil. Kõik olid ülevas meeleolus ja palju kogunemisi oli, millel politsei kullipilgul silma peal hoidis. Meie aga uitasime niisama Madridi vahel ringi ja imetlesime kõike kaunist, mis meid ümbritses. Esimene vaatamisväärsus, millega pilte tegime oli muidugi Madridi sümbol - karu koos puuga. Edasi jalutasime erinevatel peatänavatel ringi ja uudistasime, kus aga midagi näha saaks, sest kui nüüd aus olla siis ega me ei valmistunud Madridi tulekuks ennast üldse ette ja meil polnud eriti aimu mida me seal nüüd väga näha tahaks. Eeldasime, et Javieril on vaba aega, et meile kõike olulist tutvustada ja näidata. Külastasime ka erinevaid poode, nii suuri ja tuntud poekette kui ka pisikesi turistikaid, kust võib leida täpselt samasuguseid asju nagu Valenciast, ainuke vahe oli see, et asjadele oli peale kirjutatud Valencia asemel Madrid ja Valencias pole karu koos puuga. Aga teised asjad olid kõik samad. Kohati paistis see isegi imelik, et miks kõik see nänn sama on. Madrist tahaks ikka midagi palju erinevat ja muud leida kui siit, sest Madrid on ikkagi pealinn. Greeta ostis endale ka südamekujulise magneti, mille peal ka üllatus-üllatus karu ja puu olid. Mina ei leidnud aga endale midagi, sest kõik tundus kuidagi keskpärane, aga ma tahtsin midagi erilist.
Aitab aga tänaseks teile küll, nii palju ühel päeval lugeda pole üldse huvitav. Homme jätkan aga sealt, kus täna pooleli jäin ja ehk jõuan juba piltideni ka kui hästi läheb :)
Pero ahora, buenas noches a todos! Besos y abrazos!
-Kai
No comments:
Post a Comment