....Madrid!

Holaaa! 
Täna jätkan juttu sealt, kus eelmises postituses pooleli jäin.

Kuna meie sõber Javier sai alles töölt tulema kella kuue aeg ja pärast seda pidi ta tenniseturniiril mängima, siis meile jõudis ta järgi alles peale kaheksat. Seni tuiasimegi lihtsalt linnas ringi nagu eelnevaltki mainitud. Kui juba kell kaheksa poole tiksuma hakkas olime ringi jalutamisest juba päris väsinud ja tüdinud. Mõtlesime, et võiks kuskile restorani sööma minna, aga kuna me ei osanud isegi mitte aimata kus hea toit võiks olla,  otsustasime, et ootame Javieri ära ja siis vaatame edasi. Lõpuks saabus ka kauaoodatud Javier ja tal olid juba plaanid tehtud. Kõigepealt suundusime ühte suurde spordikaupade keskusesse, kust Javieril riideid vaja oli. Nimelt käis ta nädal tagasi oma sõpradega Sevillas matkamas ja sealt tagasi tulles avastas, et tema ja ta sõbra kotid olid vahetusse läinud ning sinna tema sooja ilma riided jäidki. Muidugi saab ta need hiljem tagasi aga La Coruñasse mineku ajaks oli tal uusi asju vaja. See spordikeskus oli nii suur ja minu jaoks nagu tõeline unistuste koht. Sealt võis leida absoluutselt kõike alustades lumelauavarustusest ja lõpetades kalastustarvetega. Vaatasin ka, et ehk leian Kaivole kingituseks midagi aga kuna valik oli nii suur ja lai siis ei osanud ma üldse orienteeruda ja aru saada, mida ma ostma peaks. Kui Javier lõpuks oma kampsunid ja tuulelohed ostetud sai, suundusime edasi tema kodu poole. Madridis autoga ringi sõites tutvustas ta meile ka tee peale jäävaid hooneid ja nii saime veelgi enam aimu, kui imeline see linn tegelikult on. Javier elab Madridi külje all ridaelamus, mis on üpris lennujaama lähedal. Tema koju jõudes olime nii vaimustuses, kõik see ilus korter ja nii maitsekas sisustus, lisaks veel maja taha jääv bassein - mis ma muud öelda oskan, kui vau. Korter ise ei olenud tegelikult väga suur - avatud köök ja elutuba, 2 vannituba, tema magamistuba, külalistetuba ja rõdu - aga kuna ta elab üksi, siis sellest on enam kui küll. Ta olevat selle korteri ostnud kui see oli väga halvas seisus ja lasi kõik seinad maha lõhkuda ning planeeris ise, et kuhu mis tuba tuleb ja sisustuse kaasa arvataud. Pärast seda kui olime ennast külalistetuppa sisse seadnud, istusime tema imelises köögis ja jõime veini. Õige pea saabus ka tema sõber Sergio, kes meile kõigile õhtusöögiks sushit tõi. Lasime aga hea maitsta ning lisaks hoidsime silma peal ka jalgpallil. Kuna Sergio on suur Real Madridi fänn, siis pärast mängu oli ta üpris nukras meeleolus. Õhtu lõppes aga vara, sest järgmise päeva hommikul kell 09.30 oli vaja juba La Coruña poole teele asuda ja otsustasime, et ei hakka välja minema, nagunii oli pikast päevast väsimus peal.
Praeguseks jätan aga jutu jälle poolikuks aga lähipäevil jätkan kindlasti. Lõpetuseks lisan aga mõned pildid ka, et postitus vähegi pikem ja huvitavam oleks :)


                          Nii algas meie teekond Valenciast Madridi poole - õnnelikult!

                   

                                                   Madridi metroo

                                                                   

                        Kuulus ja juba palju kordi mainitud kuju karust koos puuga

                             

Selle kujuga oli tore lugu. Alguses vaatasime eemalt väga pikalt, et kas see on päris inimene või lihtsalt kuju. Kuna paljud inimesed maskeerivad ennast teatud tegeleseks ja seisavad liikumatult, arvasime, et ka see on järjekordne päris inimene, kes lihtsalt nii raha teenib. Tahtsime väga pilti temaga teha aga kartsime, et ehk ta ehmatab meid ja hakkab liigutama, aina julgust kogudes ja lähemale jõudes selgus aga tõsiasi, et tegemist oli meie õnneks kõigest kujuga. 

                             Ilmselgelt olime Rolexi hindadest "pisut" shokeeritud.

   

                                         Leidsime päris huvitava postkaardi

                                                             

                       Ilmselgelt ei ole mu poos nii graatsiline kui kõrvalistuval daamil.

                               

 See pilt on tehtud selles suures sporditarvete keskuses, kust nagu ma eelnevaltki mainisin tõesti kõike leida võis. Ja Greeta oli vaimustuses ratsutamistarvetest. 

Kuna Javier reisib väga palju, siis leidsime kõikide muude suveniiride seast ka Matrjoška.

                 
                                 Järgevad pildid on Javieri imeilusast kodust

                                         
Neid nelja südameröövlit kohtasin Madridis ringi jalutades. Omanik ütles kohe, et jah muidugi võta ta sülle kui tahad ja tee pilti, et nad väga sõbralikud - ja tõsi ta oli :)

Kuna kõik eelnevad pildid on tehtud Greeta telefoniga, siis kvaliteet on selline nagu on :)

See on tänaseks aga kõik, nüüd jääb üle vaid öelda:  "Buenas noches!" :)

Mi primera vez en Madrid!

Buenas tardes kallid lugejad!

Olen nüüd nädal aega blogimaailmast eemal olnud puhkuse tõttu. Aga vähemalt nüüd on nii mõndagi, millest kirjutada. Ilmselt paljud ei teanud, et läksime algselt Madridi oma sõbrale külla ja siis sealt edasi surfiparadiisi La Coruñasse, kuna me üritasime seda nii kiivalt saladuses hoida. See on mingi ebausu taoline teema, et kui kõigile rääkida siis tavaliselt ei lähe asjad nii nagu plaanitud, või on see lihtsalt minu ja Greeta veidrus :D Aga jah, kuna vähesed teadsid, siis läks kõik nagu valatult ja reisil saime ilusti käidud. Nüüd alustan aga algusest...

Teisipäeva hommikul startisime oma kodust raudteejaama poole, kus pidime Zoe´ga kokku saama. Zoe on neiu, kelle me blablacar´i saidi kaudu leidsime ja kes samal päeval kui meilegi sobis Madridi poole oma autoga sõitis. Blablacar´i saidilt saab vaadata erinevaid pakkumisi, et kes läheb mis linnast mis linna teatud ajal, mitu kohta autos on ja palju maksab. Kui raudteejaama jõudsime ja ootasime ning muudkui ootasime, arvasime juba, et ehk Zoe ei tulegi. Polnud ju varem blablacar´i saiti kasutanud ja ei osanud arvatagi, et kas see on usaldusväärne või mitte. Õnneks oli meil aga Zoe number, helistasime ja selgus, et ta hilineb nagu hispaanlasted ikka ja peaaegu alati. Kergelt 20 minutit hilinemist ja Zoe jõudis oma pesukotiga (Peugeotiga) kohale. Algselt oli ehmatuseks tema veidi mõlkis auto esitiib, mõtlesime, et ehk on tegemist väga kogenematu juhiga, kuna ta nägi ise ka väga noor välja. Tegelikkuses osutus asi aga hoopis vastupidiseks. Zoe on väga kogenud ja hea sõitja, ja tema kohta küll see väljend ei kehti, et "naine roolis, auto kraavis." Zoe´l oli kaasas ka sõbranna, ja nii saime meie taga istuda ja omavahel jutustada, ning nemad samamoodi. Sõit kulges Hispaania korras teedel väga kiiresti ja kogu selle maastikujälgimise ning vaimustuse peale olimegi lõpuks Madridi jõudnud. Siis tuli mure, kus meie saaksime maha minna, sest neil oli plaanis Madridi äärelinna minna. Meie aga pidime meie sõbra Javieriga kesklinnas kokku saama. Õnneks oli Zoe nii sõbralik ja otsis aadressi välja kuhu me minna tahtsime ja sõidutas meid sinna. Madridi kesklinnas on veel ulmelisem liiklus kui siin Valencias. Madridis on kõigil kuskile väga kiire, kihutatakse ja tehakse ootamatuid manöövreid, aga Hispaanias on see tegelikult üpris tavaline sõidustiil. Nimet kui Zoe hakkas pöörama, siis ühel meesterahval sai kannatus sekunditega otsa ja ta üritas meist mööda sõita, kuigi ta ei mahtunud ja nii kriimustas ta Zoe auto   vasaku tagatiiva täiesti ära. Me olime nii ehmunud, aga Zoe suhtus sellesse rahulikult, ta ütles vaid "Que cabròn!" (tõlk. milline tõbras!) Pidasime auto kinni ja Zoe jäi selle meesterahvaga asju edasi arutama, aga kuna meie olime jõudnud täpselt oma sihtpunkti, siis võtsime oma suured kotid, maksime raha (kujutage ette, vaid 15 euri nägu!!!) ning jätsime hüvasti. Kahju oli Zoest tegelikult, et ta oma autole kriimud sai, sest ta oli nii tore neiu ja tundsime ennast kohati süüdlasena ka, et ennast kesklinna viia palusime. Edasi suundusime siis kohvikusse Javieri ootama, kuna ta pidi veid tööasju enne meiega kohtumist ajama. Sõin oma esimese Madridist ostetud piruka ja jõin väga tillukese klaasi naturaalset apelsinimahla, ja juba see läks maksma ligi 5 euri, kohe näha, et olime pealinna jõudnud. Javier lubas, et 20 minuti pärast tuleb ta kohvikusse meiega kohtuma, aga tüüpilisel hispaanlasel läks hoopis 50 minutit. Javier oli rõõmus ja sõbralik nagu ikka ning vabandas, et peab tööle kahjuks tagasi minema, aga tõstis meie kotid oma autosse ja näitas meile ära kuidas me saame metrooga päris-päris linna keskele minna. Javier oli veidi pettunud, et meile ise linna näidata ei saa, aga meie jaoks oli see väga okei, et omaette seigelda saime. Läksime siis metroojaama ja oioioi kui keeruline seal midagi aru saada oli, kuhu täpselt minema peaks ja millised piletid ostma. Madridi metrooühendus on ikka mitukümmend korda suurem kui Valencias. Õnneks leidus abivalmis turvamees, kes meil pileteid osta aitas. Väravadest läbi mindud leidsime uue ohvri, kellelt abi küsida. Sõbralik noormees näitas meile kuhu täpselt minema peame ning seletas, mis kohas ühendus tuleb teha ja kus lõpuks maha peame minema. Keeruline aga õnneks sõbralike hispaanlaste abiga jõudsime ilusasti Sol´i peatuseni ja wipiii olimegi Madridi täiesti keskel. Maapeale jõudes olime vaimustuses, nii palju rahvast ja nii palju ilusaid ning kõrgeid hooneid. Kuna Madridis pidi sama päeva õhtul jalgpallimatš Borussia Dortmundi ja Real Madridi vahel olema, siis kogu linn oli saksa jalgpallifännidest pungil. Kõik olid ülevas meeleolus ja palju kogunemisi oli, millel politsei kullipilgul silma peal hoidis. Meie aga uitasime niisama Madridi vahel ringi ja imetlesime kõike kaunist, mis meid ümbritses. Esimene vaatamisväärsus, millega pilte tegime oli muidugi Madridi sümbol - karu koos puuga. Edasi jalutasime erinevatel peatänavatel ringi ja uudistasime, kus aga midagi näha saaks, sest kui nüüd aus olla siis ega me ei valmistunud Madridi tulekuks ennast üldse ette ja meil polnud eriti aimu mida me seal nüüd väga näha tahaks. Eeldasime, et Javieril on vaba aega, et meile kõike olulist tutvustada ja näidata. Külastasime ka erinevaid poode, nii suuri ja tuntud poekette kui ka pisikesi turistikaid, kust võib leida täpselt samasuguseid asju nagu Valenciast, ainuke vahe oli see, et asjadele oli peale kirjutatud Valencia asemel Madrid ja Valencias pole karu koos puuga. Aga teised asjad olid kõik samad. Kohati paistis see isegi imelik, et miks kõik see nänn sama on. Madrist tahaks ikka midagi palju erinevat ja muud leida kui siit, sest Madrid on ikkagi pealinn. Greeta ostis endale ka südamekujulise magneti, mille peal ka üllatus-üllatus karu ja puu olid. Mina ei leidnud aga endale midagi, sest kõik tundus kuidagi keskpärane, aga ma tahtsin midagi erilist. 

Aitab aga tänaseks teile küll, nii palju ühel päeval lugeda pole üldse huvitav. Homme jätkan aga sealt, kus täna pooleli jäin ja ehk jõuan juba piltideni ka kui hästi läheb :)

Pero ahora, buenas noches a todos! Besos y abrazos!

-Kai

Octoberfest in Valencia

Holaaa!

Teen täna kiire postituse eilsest Octoberfestist, sest muidu unustan hiljem ära mida kirjutada tahtsin. 

Kõik algas nii, et meie sõbrad kutsusid meid Octoberfestile, mis Saksamaast inspireeritult siin ka toimub ja asukohaks on härjavõitlusareen (Plaza de Toros). Sõbrad ütlesid meile, et saame 19.30 seal ees kokku, sest enne 20.00 on sissepääs tasuta. Aga kuna käisime veel enne linnas kohvitamas, siis jäime ikka täiega hiljaks. Jooksime mis hirmus, et ikka enne kaheksat kohale jõuda ja jõudsimegi nibin-nabin nii 20.01 kohale aga siis selgus, et sissepääs oli hoopis kuni 19.30-ni tasuta olnud. Nojah, me siis mõtlesime, et mis seal ikka maksame selle 10 euri ära ja saame selle eest veel mütsikese ning liitri õlut ka pealekauba. Ostsime piletid ära ja helistasin Nataliale ning selgus, et nad ei tulnudki sisse, sest nende jaoks oli hind veidi kallis, nad oleksid ainult siis tulnud kui sissepääs oleks prii olnud. Kutsusid meid endaga kuskile mujale veel istuma, aga me mõtlesime, et kuna juba sisse sai tuldud siis tuleb sellest ka maksimum võtta. Asusime siis leti äärde õlut võtma, kuid kuna valik oli suur tekkis kerge segadus. Küsisin müüjakutilt milline on kõige parem, vastuseks sain aga ainult selle, et mina olevat kõige parem. Nojah, pidin siis oma seitsmendat meelt kasutades mingisuguse õlle välja valima. Otsustasime Greetaga mõlemad Saksa heleda õlle kasuks. Ja õigesti tegime! See oli väga-väga maitsev, aga 1 liitrit käes kanda oli ikka väga raske. Kuna kõtud olid ka tühjad ja suurtel pannidel paistis isuäratav söök siis läksime ka selle järele. Küsisime friikartuleid ja mingisuguse picate vorstikese koos kapsa ja pudruga, aga selgus, et kui tahame midagi osta siis peame kõigepealt automaadist tseki võtma ja sinna maksma. Oeh, kui lihtsaks on tegelt asi tehtud, see väldib järjekorda ja seal rahaga arveldamist. Tsekid käes, saime ka toidu lõpuks enda valdusesse. Oi-oi kui hästi see ikka maitses, ja kes oleks arvanud, et me isegi lihtlabastest friikatest nii vaimustuses oleme, aga no õlle kõrvale lausa ideaalne! Ja vorstike oli selline hästi hea ja vürtsikas, ning lisaks nämmmi hapukapsas ja kartulipuder, mille peale olid puistatud mingisugused tundmatud krõbedad tükikesed. Eine oli aga tegelikkuses suhteliselt kallis, nagu vist kõik asjad Octoberfestil. Söögi eest läks kahepeale kokku 12,50. Kui söögid söödud istusime niisama ja jõime õlut ning saime tuttavaks ka meie kõrval lauas olevate Hispaania kuttidega. Otsekohe märkasime ka, et nendel on Viikingi mütsid, mida me terve aja endale ihaldanud olime, aga keegi ei olnud nõus neid meie siniste Paulaneri mütside vastu vahetama. Nemad aga õnneks olid, sest nad nagunii ei kandud neid mütsikesi. Olime nii vaimustusest Viikingite mütsidest, et tegime nendega isegi kergelt mingi 100 pilti :D Tegime ka vetsu peeglist paar pilti ja samal ajal varastati minu õlle kraanikausi pealt ära. Õnneks oli seal aga nii vähe veel alles, et see vargus oli küll täiesti mõttetu. Mõtlesime ka endale uued õlled või hoopiski mojitod osta aga kuna need olid nii kallid, siis ei hakanud raha rohkem raiskama. Meiega koos istuvatel noormeestel aga rahast vist kahju ei olnud, sest nad tegid meile üllatuse ja ostsid meile mojito ning suure õlle. Oeh, kus alles vedas :D 

Octoberfestil oli ka väga suur lava, kus esinesid erinevad Saksamaalt ja Hispaaniast pärit esinejad. Kuulsime nii joodeldamst, saksakeelseid, hispaaniakeelseid kui ka Robbie Williamsi inglisekeelseid tuntumaid lugusid. Ja kõigile läks see muusika hästi peale, sai isegi kaasa laulda ja tantsida. Inimesed olid nii pöörased, et tantsisid koguni pinkidel ja laudadel. Aga see oli tõesti võiks öelda mu elu kõige lõbusam pidu. Sest meeleolu oli nii laes ja kõik inimesed olid õnnelikud, ei mingeid kaklusi ega tülisi ega midagi sellist. Lisan nüüd aga pilte ja paar videot ka, siis saate aru kui tore seal oli :) Nii et soovitan kõigile soojalt minna Octoberfestile, lisaks heale õllele on seal ka hea söök, atmosfäär, muusika, seltskond ja kõik muu :) 

Nüüd aga videod ja pildid, enjoy!!! :)

Fiesta!

Hellou kallid lugejad!

Saan isegi aru, et olen päris halb blogipidaja ikka olnud. Aga nii võimatu on blogi kirjutamise jaoks aega leida, kui väljas päike särab ja kraadid tõusevad kuni 30ni. Jah, ka täna on selline ilm, aga kuna ma olen rannas olemisega liialdanud, siis pean tänase päeva kohe kindlasti kodus veetma. Nimelt olen ma üleni punane ja põlenud. Muidu on üldiselt enesetunne hea aga silmalaud kipitavad nii mis hirmus. Igaljuhul ma väga loodan, et see läheb peagi üle ja saan jälle rannamõnusid nautima minna. Sellest tõesti võib sõltuvusse jääda!!! Kavatsen siin kohe kindlasti pruunimaks saada kui tüüpilise Eesti suvega :) 

Kuna mul on nii palju vägevaid pilte, mida ma teiega veel jaganud ei ole siis teeksingi sellega täna algust, sest neid koguneb iga päevaga aina juurde ja juurde. Lisan pidudest mõningad pildid ja ehk räägin peost ka paari sõnaga.

Loodan, et teile meeldib sellist tüüpi postitus, sest ega ma siin midagi väga huvitavat täna kribama ei hakka :) 

Ahjaa, üks asi veel. Oletan, et kõik on juba märganud mu blogi uut välimust. Tegin enda idee teoks ja blogi peaks nüüd suvisem ja rõõmsam välja paistma, just nagu elu Hispaanias! 

Nüüd aga piltide juurde...vamos!

Valencias on mitmeid Vene poode, kus on müügil nii Vene, Läti, Leedu kui ka Eesti tooteid. Seal on isegi musta leiba ja pelmeene, aga mis peamine seal on kohukesed!!! Üldiselt ostamegi sealt kohukesi, keefiri, pelmeene, pasteeti ja küüslauguleivakesi. Leiba tahaks ka väga osta, aga kahjuks on see alati nii kõva. Sellel nädalal tegime aga uue avastuse - seal on ka Eesti siider - WIPII! Oeh, küll see maitses hästi siin Hispaania kõrvetavas kuumuses :)

Uskuge või mitte aga see on minu tehtud tiramisù! Kuna meil on siin tekkinud Itaaliast pärit sõbrad, siis loomulikult õpetati mind ka seda valmistama. Itaallased olid lummatud - pisikene ja nii tragi Eesti neiu nende köögis askeldamas ja sai esimese korraga juba sellise meistriteosega hakkama, vau - sellised olid emotsioonid. Ja nüüd on mu üks pikaaegne unistus tiramisùt tegema õppida täidetud :) 

Röövime fotovarustuselt kogu tähelepanu ära ;)

  Siis kui mulle sukelduja varustus selga pandi, oeh kui raske see oli - emotsioonid on ka vastavad :)

 Kuna paella on Hispaania rahvustoit, siis muidugi oleme me seda ikka ja jälle valmistanud ja söönud...      Aga peab tõdema, et minu maitse järgi söök küll ei ole, aga selle valmistamisel meelib mulle ikkagist kaasa lüüa! Mu perekonna ja sõprade jaoks tuleb minu tagasitulek küll maisteelamusterohke. Sest pean ju kodus ka katsetama hispaania- ja itaaliapäraste roogade valmistamist. 

      See on siis kui Greetal lambist keset õhtut külm hakkab ja kohe parandatakse asja :D

Järgvevad 3 pilti saadeti mulle eile kui Rudolf Punanina (loe: Kaisa) kodus istus ja ennast liigutadagi ei saanud, rääkimata siis kuskile minemisest. Mulle saadeti need pildid ja öeldi, et kui ma tahan siis nad saadavad Greetaga seda mulle ka koju kaasa - väga armas ju :) Pildil oli aga pann juba tühi, järelikult pidi üks paganama hea paella olema!

                                                   Toni ja Greeta :)

Kuna paljud teist juba ehk teavad siis mina, Greeta ja ka paljud teised Erasmuse tudengid töötame Happy Erasmuse organisatsiooni heaks. Igal kolmapäeval on Miniclubis erineva teemaga pidu ja meie aitame kaasa selle õnnestumisele. Greeta teeb klubis pilte, paljud jagavad peole pääsemiseks flaiereid ja osad neiud töötavad klubis peo ajal - teevad soovijatega koos pilte, jagavad igast nänni ja kingitusi, kaunistavad klubi enne pidu. Mina olen juba 3 korda klubis peo ajal töötanud, esimesel korral jagasin uksel saabujatele südamekujulisi pulgakomme, teisel korral Aloha kaelakeesid, kolmandal aga vuntse ja lisaks pidime neid soovijatele ka joonistama. Alguses arvasin, et kindlasti on klubis väga lahe töötada, saab paljude huvitavate inimestega tuttavaks ja muud sellist. Tegelikkuses on see töö aga kõike muud kui see mida ma ette kujutasin. Väga palju on purjus inimesi, kes on ääretult tüütud ja pressivad ennast peale ning soovivad tuttavaks saada ainult ühel eesmärgil. Ja kuna hispaanlased on temperamendilt hoopis teistsugused kui eestlased siis see on kohe ekstra kohutav. Kui näiteks sõbrannadega tantsida siis see pole midagi imestamisväärset enam meie jaoks, et keegi tuleb ja rabab sind lihtsalt tühja kohapealt tantsima, enne seda ei mingit kutset ega midagi. Ja isegi kui öelda neile, et ei taha nendega tantsida ja nad solvuvad ning kõnnivad minema siis kuskil poole tunni pärast võivad nad ikka uuele katsele tulla. Muidugi on klubis ka normaalseid inimesi - ei tahaks kõiki kohe kindlasti mitte ühte patta panna! Aga neid normaalse käitumisega ja viisakaid inimesi on ääretult vähe, või siis pole mul lihtsalt vedanud ja nende otsa ma sattunud ei ole - kui siis ehk paar üksikut korda. Ja see muidugi raskendab minu jaoks olukorda, et ma olen blond, see tähendab kohe ekstra palju üleliigset tähelepanu, mida ma üldsegi ei vaja, sest saan seda juba päise päeva ajal niigi palju. 

Kui nüüd teemast pisut kõrvale kalduda siis võin teile öelda, et ma ei saa rahus isegi mitte rannas ega poes käia. Rannas tullakse filmima ja küsitakse kas tohib meist Greetaga pilti teha... no tõesti! Ja kui ka sellist otsest tähelepanu ei ole siis kindel on see, et meie ümbruses olevate meeste pilgud on kõik meie peal. Alguses oli see meeldiv, et tänaval lauldi ja komplimente tehti aga mida päev edasi seda häirivamaks see muutub, tahaks juba lihtsalt veidigi rahu saada ja normaalsete inimestega tutvuda, mitte sellistega kes kõik sinuga kohe midagi palju enamat tahaksid. Nii palju siis sellest aga jah praeguseks olen küll hispaania meestes suhteliselt pettunud, aga loodan, et mul avaneb ehk mõni võimalus veidikenegi rahulikumate ja mitte nii moosijate meestega kohtuda. 

Tagasi aga klubis töötamise juurde. Miniclub on tegelikult selline suhteliselt pisike klubi aga kuna seal toimuvad kolmapäeviti Erasmuse tudengite jaoks peod, siis nende puhuks on ta täpselt paraja suurusega. Mõni kord on klubi ülerahvastatud ja ei saa isegi liikuda, teistel kordadel aga ruumi kui palju, nii et see on täiesti suhteline. Klubis töötavad inimesed on kõik aga väga-väga sõbralikud. Dj naeratab kogu aeg ja kui temalt uurida midagi tema töö kohta on ta alati nõus rääkima ja näitama kuidas asi tegelikult käib. Klubi turvamees on aga üllatus-üllatus Vene päritolu Igor, kes tegeles oma nooruspõlves maadlemise või mingi taolise asjaga ja tuli Hispaaniasse treenima ning siia ta elama jäigi. Ka tema vend ning venna pere pidid siin elama. Temaga saan vähemalt enda vigast vene keelt praktiseerida ja peab tõdema, et kooliajast  tuleb nii mõnigi asi meelde kui kuulda venelasi rääkimas. Aga muidugi on klubis töötamise juures boonuseks ka see, et joogid on tasuta, tahad sa siis shotte, kokteile või hoopis vett - kõike saab! 

Nüüd aga mõningad pildid, mis klubis on tehtud. Paljusid olete juba ehk fb-s näinud ja paljusid mõttetuid pilte ei hakka ma teiega jagama ka, sest mul on pilte nii-nii palju, kuna paljud noormehed tahavad ju ilusate neidudega koos pilti aga tegelikkuses ei tunne ma neid inimesi, seega on need minu jaoks suvakad pildid. 

                       Andrea, Sara ja Maike´ga, kes samuti meiega koos töötavad :)

                                                            Luca´ga

                                          Walteriga - töötab ka meiega koos :)

                               
                                   ja muidugi kohustulik pilt Greetaga :)

                                  Felipe´ga, kes on üks Happy Erasmuse pomodest

Davide´ga, kes on Happy Erasmuse asutaja ja omanik

Siis kui kunagi Mya´t avastamas käisime

                        Tegime Davide´le sünnipäevaks tordi, ja oi-oi kui õnnelik ta oli! :D

                                                               Piña colada

                                         Siis kui Triin mul külas käis, wipii :)

Rohkem mul aga teiega jagamisväärseid peopilte pole, oeh õnneks, sest neid on minu jaoks niigi palju. Seega praeguseks lõpetan ja ehk teen täna või homme veel mõne postituse, sest mis mul ikka siin kodus muud teha on peale õppimise ja netis istumise, blogi pidamine on vähemalt kasulik tegevus ehk :) 

Adiòs ja nautige Eesti kevadist päikest, suvi pole enam kaugel!!! :)))