Hellou kallid lugejad!
Saan isegi aru, et olen päris halb blogipidaja ikka olnud. Aga nii võimatu on blogi kirjutamise jaoks aega leida, kui väljas päike särab ja kraadid tõusevad kuni 30ni. Jah, ka täna on selline ilm, aga kuna ma olen rannas olemisega liialdanud, siis pean tänase päeva kohe kindlasti kodus veetma. Nimelt olen ma üleni punane ja põlenud. Muidu on üldiselt enesetunne hea aga silmalaud kipitavad nii mis hirmus. Igaljuhul ma väga loodan, et see läheb peagi üle ja saan jälle rannamõnusid nautima minna. Sellest tõesti võib sõltuvusse jääda!!! Kavatsen siin kohe kindlasti pruunimaks saada kui tüüpilise Eesti suvega :)
Kuna mul on nii palju vägevaid pilte, mida ma teiega veel jaganud ei ole siis teeksingi sellega täna algust, sest neid koguneb iga päevaga aina juurde ja juurde. Lisan pidudest mõningad pildid ja ehk räägin peost ka paari sõnaga.
Loodan, et teile meeldib sellist tüüpi postitus, sest ega ma siin midagi väga huvitavat täna kribama ei hakka :)
Ahjaa, üks asi veel. Oletan, et kõik on juba märganud mu blogi uut välimust. Tegin enda idee teoks ja blogi peaks nüüd suvisem ja rõõmsam välja paistma, just nagu elu Hispaanias!
Nüüd aga piltide juurde...vamos!
Valencias on mitmeid Vene poode, kus on müügil nii Vene, Läti, Leedu kui ka Eesti tooteid. Seal on isegi musta leiba ja pelmeene, aga mis peamine seal on kohukesed!!! Üldiselt ostamegi sealt kohukesi, keefiri, pelmeene, pasteeti ja küüslauguleivakesi. Leiba tahaks ka väga osta, aga kahjuks on see alati nii kõva. Sellel nädalal tegime aga uue avastuse - seal on ka Eesti siider - WIPII! Oeh, küll see maitses hästi siin Hispaania kõrvetavas kuumuses :)
Uskuge või mitte aga see on minu tehtud tiramisù! Kuna meil on siin tekkinud Itaaliast pärit sõbrad, siis loomulikult õpetati mind ka seda valmistama. Itaallased olid lummatud - pisikene ja nii tragi Eesti neiu nende köögis askeldamas ja sai esimese korraga juba sellise meistriteosega hakkama, vau - sellised olid emotsioonid. Ja nüüd on mu üks pikaaegne unistus tiramisùt tegema õppida täidetud :)
Röövime fotovarustuselt kogu tähelepanu ära ;)
Siis kui mulle sukelduja varustus selga pandi, oeh kui raske see oli - emotsioonid on ka vastavad :)
Kuna paella on Hispaania rahvustoit, siis muidugi oleme me seda ikka ja jälle valmistanud ja söönud... Aga peab tõdema, et minu maitse järgi söök küll ei ole, aga selle valmistamisel meelib mulle ikkagist kaasa lüüa! Mu perekonna ja sõprade jaoks tuleb minu tagasitulek küll maisteelamusterohke. Sest pean ju kodus ka katsetama hispaania- ja itaaliapäraste roogade valmistamist.
Järgvevad 3 pilti saadeti mulle eile kui Rudolf Punanina (loe: Kaisa) kodus istus ja ennast liigutadagi ei saanud, rääkimata siis kuskile minemisest. Mulle saadeti need pildid ja öeldi, et kui ma tahan siis nad saadavad Greetaga seda mulle ka koju kaasa - väga armas ju :) Pildil oli aga pann juba tühi, järelikult pidi üks paganama hea paella olema!
Kuna paljud teist juba ehk teavad siis mina, Greeta ja ka paljud teised Erasmuse tudengid töötame Happy Erasmuse organisatsiooni heaks. Igal kolmapäeval on Miniclubis erineva teemaga pidu ja meie aitame kaasa selle õnnestumisele. Greeta teeb klubis pilte, paljud jagavad peole pääsemiseks flaiereid ja osad neiud töötavad klubis peo ajal - teevad soovijatega koos pilte, jagavad igast nänni ja kingitusi, kaunistavad klubi enne pidu. Mina olen juba 3 korda klubis peo ajal töötanud, esimesel korral jagasin uksel saabujatele südamekujulisi pulgakomme, teisel korral Aloha kaelakeesid, kolmandal aga vuntse ja lisaks pidime neid soovijatele ka joonistama. Alguses arvasin, et kindlasti on klubis väga lahe töötada, saab paljude huvitavate inimestega tuttavaks ja muud sellist. Tegelikkuses on see töö aga kõike muud kui see mida ma ette kujutasin. Väga palju on purjus inimesi, kes on ääretult tüütud ja pressivad ennast peale ning soovivad tuttavaks saada ainult ühel eesmärgil. Ja kuna hispaanlased on temperamendilt hoopis teistsugused kui eestlased siis see on kohe ekstra kohutav. Kui näiteks sõbrannadega tantsida siis see pole midagi imestamisväärset enam meie jaoks, et keegi tuleb ja rabab sind lihtsalt tühja kohapealt tantsima, enne seda ei mingit kutset ega midagi. Ja isegi kui öelda neile, et ei taha nendega tantsida ja nad solvuvad ning kõnnivad minema siis kuskil poole tunni pärast võivad nad ikka uuele katsele tulla. Muidugi on klubis ka normaalseid inimesi - ei tahaks kõiki kohe kindlasti mitte ühte patta panna! Aga neid normaalse käitumisega ja viisakaid inimesi on ääretult vähe, või siis pole mul lihtsalt vedanud ja nende otsa ma sattunud ei ole - kui siis ehk paar üksikut korda. Ja see muidugi raskendab minu jaoks olukorda, et ma olen blond, see tähendab kohe ekstra palju üleliigset tähelepanu, mida ma üldsegi ei vaja, sest saan seda juba päise päeva ajal niigi palju.
Kui nüüd teemast pisut kõrvale kalduda siis võin teile öelda, et ma ei saa rahus isegi mitte rannas ega poes käia. Rannas tullakse filmima ja küsitakse kas tohib meist Greetaga pilti teha... no tõesti! Ja kui ka sellist otsest tähelepanu ei ole siis kindel on see, et meie ümbruses olevate meeste pilgud on kõik meie peal. Alguses oli see meeldiv, et tänaval lauldi ja komplimente tehti aga mida päev edasi seda häirivamaks see muutub, tahaks juba lihtsalt veidigi rahu saada ja normaalsete inimestega tutvuda, mitte sellistega kes kõik sinuga kohe midagi palju enamat tahaksid. Nii palju siis sellest aga jah praeguseks olen küll hispaania meestes suhteliselt pettunud, aga loodan, et mul avaneb ehk mõni võimalus veidikenegi rahulikumate ja mitte nii moosijate meestega kohtuda.
Tagasi aga klubis töötamise juurde. Miniclub on tegelikult selline suhteliselt pisike klubi aga kuna seal toimuvad kolmapäeviti Erasmuse tudengite jaoks peod, siis nende puhuks on ta täpselt paraja suurusega. Mõni kord on klubi ülerahvastatud ja ei saa isegi liikuda, teistel kordadel aga ruumi kui palju, nii et see on täiesti suhteline. Klubis töötavad inimesed on kõik aga väga-väga sõbralikud. Dj naeratab kogu aeg ja kui temalt uurida midagi tema töö kohta on ta alati nõus rääkima ja näitama kuidas asi tegelikult käib. Klubi turvamees on aga üllatus-üllatus Vene päritolu Igor, kes tegeles oma nooruspõlves maadlemise või mingi taolise asjaga ja tuli Hispaaniasse treenima ning siia ta elama jäigi. Ka tema vend ning venna pere pidid siin elama. Temaga saan vähemalt enda vigast vene keelt praktiseerida ja peab tõdema, et kooliajast tuleb nii mõnigi asi meelde kui kuulda venelasi rääkimas. Aga muidugi on klubis töötamise juures boonuseks ka see, et joogid on tasuta, tahad sa siis shotte, kokteile või hoopis vett - kõike saab!
Nüüd aga mõningad pildid, mis klubis on tehtud. Paljusid olete juba ehk fb-s näinud ja paljusid mõttetuid pilte ei hakka ma teiega jagama ka, sest mul on pilte nii-nii palju, kuna paljud noormehed tahavad ju ilusate neidudega koos pilti aga tegelikkuses ei tunne ma neid inimesi, seega on need minu jaoks suvakad pildid.
Andrea, Sara ja Maike´ga, kes samuti meiega koos töötavad :)
Luca´ga
Walteriga - töötab ka meiega koos :)
ja muidugi kohustulik pilt Greetaga :)
Davide´ga, kes on Happy Erasmuse asutaja ja omanik
Siis kui kunagi Mya´t avastamas käisime
Tegime Davide´le sünnipäevaks tordi, ja oi-oi kui õnnelik ta oli! :D
Piña colada
Siis kui Triin mul külas käis, wipii :)
Rohkem mul aga teiega jagamisväärseid peopilte pole, oeh õnneks, sest neid on minu jaoks niigi palju. Seega praeguseks lõpetan ja ehk teen täna või homme veel mõne postituse, sest mis mul ikka siin kodus muud teha on peale õppimise ja netis istumise, blogi pidamine on vähemalt kasulik tegevus ehk :)
Adiòs ja nautige Eesti kevadist päikest, suvi pole enam kaugel!!! :)))
No comments:
Post a Comment