Kolmapäeval käisime suurtes kaubanduskeskustes (El Corte Ingles, Aqua) ringi uudistamas. Muidugi huvitusime eriti sellest, mis Zaras müügil on, sest see ju ometi Hispaania oma bränd ja valik peaks olema suurem kui Eestis. Valik oli tõesti tohutu ja peab tõdema, et hinnad olid uskumatult soodsad. Aga ma sain omale hoopiski Bershkast üliülisooja ja armsa kampsuni, mis on selline lohvakas ja oi-oi kui mugav! Tegelikult oli selle kampsuni ostus aga süüdi aina õhtupoole jahenev ilm. Oli ju vaja midagi kojuminekuks peale tõmmata. Kaubanduskeskusest avanes aga vaade ka ilusale sillale ning kunsti- ja teaduslinnakule, mida eemalt väheke pildistada saime.
Neljapäeva hommikul otsustasime, et nii nüüd läheme Valencia au ja uhkust - kunsti- ja teaduslinnakut - vaatama - inspiratsiooni selleks saime aga muidugi eelnevast päevast. Lisaks kuulub kogu selle linnaku ehituskompleksi alla ka okeanaarium. Juba eemalt bussist vaadates avanes imeline vaade kogu linnakule, kõik need vapustavalt massiivsed ja arhitektuuriliselt silmapaistvad hooned panid tõesti õhku ahmima. Pean tõdema, et pole kunagi midagi nii imelist näinud, kui just püramiidid välja arvata. Kui nüüd loodate teada saada, mis seal erinevates hoonetes siis näha võis, pean küll pettumust valmistama - nimelt võttis väljas jalutamine nii palju aega päevast ära, et sisse ei hakanudki me minema. Sees on veel rohkem vaatamist kui väljas, niiet kindlasti tuleb selleks varuda terve päeva jagu aega. Niisiis uudistasime ja pildistasime ainult väljas ja pingviine, hülgeid, delfiine ning muid eksootilisi olendeid läheme kunagi hiljem vaatama.
Kuna sellest päevast midagi suurt muljetada ei ole, räägin hoopis teisest asjast, mis mind iga päevaga aina rohkem häirima on hakanud - see tohutu tähelepanu, mis meile osaks on saanud. Ükskõik kuhu me ka ei läheks või mida me ka ei teeks, kõik vaatavad, kommenteerivad, karjuvad, tulevad rääkima jnejne. Teaduslinnakus jalutades tegid ehitajapoisid meile isegi kõva häälega muah - no tõesti, Eestis olles küll sellist asja ei juhtu! Kuigi see tähelepanu on täiesti üleliigne ja tüütab ära, tekitab see vahel ka naljakaid momente. Kõige enam pakub lõbu see, kui keegi hakkab laulma meid nähes. Pole küll aimugi millist laadi laulud need on, sest üldiselt ei pööra neile tähelepanu, aga siiski kõlab armastuslaulude moodi, kuid võin ka eksida. Samas aga millest muust neil ikka laulda oleks, sest tänapäeva hittide hulka need laulud just ei kuulu. Kõige üllatavam selle juures on aga vanuseklass, kes meile tähelepanu pöörab - mingeid piire pole. Laulavad nii 15 aastased pubekad kui ka soliidses eas härrasmehed. Kuid küllap harjun juba varsti sellega ära ja ehk siis polegi see enam nii häiriv.
Seekord lisan lõpetuseks palju-palju pilte, sest ma ei saa ju seda imelist kogemust ainult endale hoida ja eks otsustage ise pilte vaadates kuidas kõik paistab, kuigi eks kohalolek on kategooriliselt teine teema, kui kõigest piltide lehitsemine.
Praeguseks aga bye-bye ja üritan ikka rohkem kirjutada, et jõuaks teemadega järele, muidu lähevad vanad juhtumised juba meelest ära :)
Meie kolmapäevane ilm
Eemaltvaade kunsti- ja teaduslinnakule
Uue kampsuniga uhkeldamas :)
No comments:
Post a Comment