The Old City

Eelmisel nädalal käisime Valencia vanalinnas, mis on tohutult suur ja arhitektuuriliselt kaunitest ehitistest pungil. Kuna esimese asjana hommikul pidime Erasmuse kontoris käima, siis suundusimegi kõigepealt sinna. Ekslesime päris pikki maid maha enne kui õige hooneni jõudsime ja siis selgus üllatav tõsiasi, et Erasmuse kontor on laupäeviti hoopis kinni, kuigi eelmisel päeval kirjutati meile, et võime homme tulla. Ohjah, what a mess. Kuid sellest ei lasknud me ennast heidutada ja suundusime sealt edasi vanalinna uudistama. Vanalinn on meie kooli ja natuke koolist eemaloleva Erasmuse kontori juurest kõigest 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Vanalinna oli väga lihtne leida, kuid sealt edasi midagi üles leida me ei suutnud. Nägime paljusid huvitavaid mälestusmärke, purskkaeve ja ehitisi, kuid Plaza de la Reinat ei suutnud me ka pärast pikka jalutuskäiku üles leida. Ootasime valgusfoori taga, et roheline tuli süttiks ja veel ootas sama ka üks 40ndates aastatei soliidne härrasmees. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on ja küsin kuidas Plaza de la Reina juurde saab. Mees oli väga sõbralik ja selle asemel, et öelda kus see on hakkas meiega sinna poole jalutama. Aga kuna teepeale jäi veel palju huvitavaid kohti, siis tutvustas ta neidki. Ta teadis üllatavalt palju kõikide ehitiste kohta ja siis selgus, et ta on advokaat, kes tegeleb eelkõige ehitiste valdkonnaga. Peatusime väga paljudes kohtades, ta rääkis muudkui ja me saime rahulikult pilte teha. Saime väga palju kasulikku informatsiooni erinevate restoranide kohta, et kus on näiteks parimad churros´ed (fritüüris tehtud taignapulgakesed, mida kastetakse shokolaadi sisse) ja erinevad teised Hispaania toidud. Meie nö giidiga ekskursioon, kestis kuskil pool tundi, kui mitte rohkem, ja siis olimegi jõudnud õigesse kohta. Kuid ka sinna jõudes tuli ta meiega kaasa katedraali ja ütles, et peab meile veel ühte kena kohta näitama, mis kohe nurga taga on. See oli Plaza de la Virgen, mis oli tõesti vaatamist väärt. Suviti pidi see rahvast pungil olema, aga tol päeval jalutas seal vaevalt 20 inimest. Meie giid hoiatas meid ka varguste eest, et vanalinnas peame eriti hoolikalt oma asju hoidma. Tuuri ajal küsis mees meilt ka, et kust me pärit oleme. See on saanud ülitüüpiliseks küsimuseks, esimese asjana meid nähes tahetakse seda teada. Saanud vastuseks, et Eestist, hakkavad inimesed pead murdma, et kus see täpselt olla võiks. Rohkem teatakse Lätit ja Leedut, kõige enam aga Venemaad, ning nende riikide abil saame ka küsijatele selgeks teha, kus see Eesti ikkagi on. Saades teada, et me oleme Eestist hakatakse tavaliselt arutama, mis ilm meil seal parasjagu on ja kuuldes miinuskraadidest hakatakse muigama, ning öeldakse, et ah siis sellepärast te nii õhukeselt riides oletegi. Sest kui nemad on mantlite või paksude jopedega, oleme meie tavaliselt õhukeste pluuside või õhukese kampsuniga - meie jaoks on siin nii soe! Meie giidiga tuur aga lõppeski Virgeni väljakul, sest mees pidi minema enda ema juurde siestat pidama. Meie aga tuiasime vanalinnas edasi ja ostsime kodustele turistipoodidest kingitusi. Samuti leidsime ühe söögikoha, kus kogu päeva menüü saab kõigest 8, 50 eest. Kuigi koht ei näinud just restorani moodi välja, leppisime tol päeval sellega. Eelroaks oli paella, mis on Hispaania rahvustoit. Mina võtsin paella valenciana, mis on kuidagi huvitavalt maitsestatud riis kanaga (see ei pea olema ilmtingimata kanaga, aga selles söögikohas oli ainult kanaliha valikus). Greeta võttis aga mereandidega paella. Greetal oli taldrik juba tühi kui ma ikka veel kanatükke nokkisin. Minu paella oli lihtsalt kohutav. Okei, kanatükid olid head aga no see riis - ikka väga halb. Pearoaks valisime mõlemad sama roa - fritüüris tehtud kanarind friikartulitega. Kui taldrikud siis ette toodi pidin naerma purskama, sest seal oli nii vähe toitu. Paar kanatükikest ja eriti vähe friikaid. Kuid kana nagu kana ikka oli maitsev ja friikad ei vea ka ikka kunagi alt. Magustoiduks võtsime crema Catalana, mis on  kollane kõva kreem ja peale oli pandud karamellistunud suhkur. Kuigi see oli väikese vormi sees, ei suutnud ma enam kui pool ära süüa, sest see oli niivõrd magus. Pärast suhteliselt ebameeldivast toiduelamust (vähemalt minu jaoks) läksime shoppama. Vanalinnas on megapalju ehte ja igast ninni-nänni poode, kus võib täiesti hulluks minna ja kõike ebavajalikku kokku osta. Ja kuna hinnad on ka suhteliselt soodsad, siis miks ka mitte, probleem tuleb aga alles siis kui kõik see träni on vaja juuni lõpus või veidi hiljem tagasi koju tassida. Kuid selleni on nii palju aega, niiet milleks muretseda. Kuna me tarkpead käisime kontsadega vanalinna uudistamas, siis õhtuks olime omadega ikka päris läbi, eriti muidugi aga meie armsad jalakesed! Ja meie õnnetuseks ei läinud buss ka sinna kuhu olime planeerinud. Buss lihtsalt peatus ühel hetkel ja öeldi, et nii nüüd on lõpp-peatus. Meie siis läksime bussijuhi juurde ja ütlesime, et tahame hoopis teise kohta minna ja küsisime, et kas see buss sinna ka läheb. Selgus, et lõpp-peatuses on väike paus ja siis sõidab buss edasi, ning saame üpris meie peatuse lähedale. Kui meie peatus tuli siis bussijuht ütles meie eksta, et nii minge nüüd maha, kuid siis olime juba niigi tuttava koha avastanud ja teadsime, et just see on õige koht. Väsinuna kuid siiski õnnelikena jõudsime lõpuks koju! Ja jõudsime selgusele, et järgmine kord ei võta suuri kaameraid kaasa ja paneme tossud jalga, et saaksime mugavamalt vanalinna avastada. 

Nüüd aga pildid! :)