Mascleta y La Crida

24. veebruar algas esimese Mascletaga ametlikult Fallase tänavafestival. Mascleta on lühidalt öeldes selline üritus, mis peab toimuma täpselt kell 14.00, see on koordineeritud rakettide ja ilutulestiku lõhkeva turmtule demonstreerimine. See seletus ei tohiks küll eriti aimu anda, millega tegu on aga eks ma üritan siis veidi seletada, mida ma isiklikult nägin Mascletal osaledes. Mascleta toimus Plaza del Ayuntamientol ehk siis Valencia linna kõige olulisemal ja kesksemal väljakul. Mascleta tarvis olid püsti pandud metallvõrgust seinad ja seal sees rippusid maast umbes 4 kuni 5 meetri kõrgusel õhus nööri külge kinnitatud raketid ja erinev muu ilutulestiku materjal. Kogu metallvõrega piiratud seinade vahel on need nöörid ja neid on ikka suht suure maa-ala ulatuses. Aga inimesed ei pääse päris nende seinade äärde, kõik on ilusasti turvatud ja ka kiirabi on nii igaks-juhuks kohal. Kui kell tiksub 14.00 täis hakkavadki paugud kõlama. Alguses veidi vaiksemalt aga mida edasi seda tugevamaks need mürtsud lähevad, lõpupoole hoidsin ma juba lausa kõrvu kinni. Kokku kestsid need mürtsud ja paugud ehk 5 minutit. Raske on ajavahemikku kindlaks määrata kui me terve selle aga pildistada üritasime. Aga sellest ei tulnud midagi välja, sest rahvast oli nii meeletult palju ja me ei saanud eriti lähedale ning kui ma nüüd praegu mõtlen siis oligi parem. Lähedamalt oleks need mürtsud veel tugevamalt kõrvu riivanud. Ja isegi kui me lähedamal oleksime seisnud siis näha ei olnud ikka miskit. Taevasse kerkisid ainult suits ja mõned valgussähvatused vilksatasid ka enne kui need pisikesteks tossupilvedeks muutusid. Neid pilvekesi saate piltidelt ise näha, erilist vaatemängu kui sellist ei toimunud. Hispaanlased või ehk oleks õigem öelda Valencia elanikud olid nähtust vaimustused, võib-olla isegi mitte nähtust vaid sellest meeleolust, mis seal olles on. Inimesed tähistavad oma traditsioone ja kui ma ka siit pärit oleksin, siis ehk oskaks minagi sellest lugu pidada. Praegu jättis see aga põhjamaist eestlast liiga külmaks. Lisaks lendas mulle kogu selle melu keskel mingi tükikene silma. Silm tegi ka veel öösel valu ja oli punane, oleks nagu miski silmas aga näha ei ole. Järgmisel päeval oli see õnneks juba ununenud. Nii et kiirabi on igati vajalik selle ürituse tarvis. Olen pea enam kui kindel, et keegi sai veel mingi suuruselt olematu tükikesega pihta. Aga see selleks, lõpp hea kõik hea.
Veel sama päeva õhtul kell 20.00 algas aga järjekordne üritus, selleks oli La Crida. Sinna oli suhteliselt õudne minna. Kuna võtsime kaamerad ilma kottideta kaasa ja kandsime neid kaelas kõigile nähtavalt, olid kõik pilgud automaatselt meie peal. Mõtlesime isegi tagasi koju minna ja kaamerad ära viia aga siiski pilte on ju ka vaja teha! La Crida toimus Torres de Serranoses ehk Serranose tornide juures. Sinna oli püsti pandud suur lava, kus esinesid erinevad artistid. Esitusele tuli isegi hispaaniakeelne variant Gangnam style´st. Peab tõdema, et see oli päääris funny. Rahvast oli sellel üritusel aga nii palju, et me ei näinud isegi lava ja esinejaid muud moodi kui suurtelt ekraanidelt. Üritasime ettepoole trügida ka, kuid asjatult. Inimesed suitsetasid rahva seas ja kuna meil elu kallis, siis vaatasime, et me jumala eest põlema ei läheks. Ja suured kobakad kaelas, mis vajavad veel omakorda kaitset, oli lootusetu kuskile lava ette jõuda.
Kuna see oli esimene väga-väga rahvarohke üritus, kus me käisime saime ka selge pildi Hispaania pidude iseärasustest. Esiteks: hispaanlased ei vaja pidutsemiseks meeletutes kogustes alkoholi. Nägime väga väheseid inimesi kellel õllepurk käes oli ning ühtegi purjus inimest silma küll ei riivanud. Aga nende peod on ka ilma alkoholita meeletult rajud. Inimesed karjuvad, laulavad kõva häälega, tantsivad - ühesõnaga elavad igal võimalikul moel esinejatele kaasa. Lisaks kantakse soovijaid kätel ja loobitakse isegi õhku - vau, lihtsalt vau! Aga peost võtab osa igas vanuses inimesi, alates päris pisikestest kuni pensionärideni välja, ja kõik trügivad rahva seas täpselt sama moodi. Ainuke asi, mis mind häiris oligi vast see, et inimesed suitsetavad rahva seas. See on lihtsalt kohutav. Greeta oleks suitsuga peaaegu vastu selga saanud kui ma õigel ajal sekkunud poleks. Väga lahe oli aga see, et paar meest kõndisid ürituse ajal kohvritkestega ringi ja müüsid õlut ning vett. Igati tulus äri ju!
Edasi aga peoltoimuva juurde. Kui üks torni pool oli ennast ammendanud, liikusime üle silla eemalt fotosid tegema ja järsku ehmatasid meid korterikaaslased, kes olid ka lõpuks peole kohale jõudnud. Nemad tahtsid ka kohe lähemale pääseda, et lavale pilk heita, ja asusid inimmassidest läbi trügima. Nende järel liikudes pääsesime teiselt poolt liginedes lausa silla keskele. Tegelikkuses oli sild aga ühest otsast teise rahvast üleujutatud ning nägime ikka kurja vaeva keskpaika jõudmisega. Sealt edasi aga ei saanud kuskile poole enam liikuda ja sinna me jäimegi. Siis kõlas Valencia hümn, mida paljud patriotistid kõva häälega kaasa jörisesid, ja saabus kauaoodatud ilutulestik. Silla keskosa oli ideaalne koht selle jälgimiseks. Saime taaskord palju häid pilte teha :) Ja ka selle ilutulestiku ajal, nagu vits vette, lendas mulle mingi tükikene vastu põske. Päris valus oli hetkeks aga olen rahul, et silma jälle millegagi ei saanud. Nii et ilutulestikud siinmail on ikka parajalt ohtlikud. Kui üritus oli läbi ja rahvas hakkas laiali minema, asusime meie ikka tornide ja lava poole edasi liikuma. Sinna liikumise käigus kaotasime aga oma korterikaaslased ära ja ka otsimine ei kandnud vilja. Telefone ka kellelgi kaasas ei olnud ja nii me otsustasimegi, et ei hakka poolt ööd neid otsima, vaid lähme koju tagasi ja küll nad ka pärast tulevad. Trammipeatusesse jõudes valitses seal aga täielik kaos, perroonid olid rahvast pungil. Inimesed seisid trammis nii tihkelt üksteise kõrval, et hea kui hingata sai. Ja hea kui trammi üldse mahtusid, sest paljud jäid järgmist trammi ootama. Trammis lauldi ja tehti ühe ning teise poole vahel karjumisvõitlust, et kellel on tugevam hääl. No mida veel eksole. Õnneks jõudsime aga suuremate kõrvakilede vigastusteta koju :D Ja pool tunnikest hiljem jõudsid ka meie korterikaaslased, kes olevat meid tornide juures päris pikalt oodanud. Oeh, oleme meie alles reeturid :D
Ja nii see esimene festivali päev meil mööduski. Kuid palju paremaid festivalipäevi on veel märtsikuus ees. Ja nagu ikka, jäävad postitust lõpetama pildid, mis ehk veidigi aimu annavad jutus kirjeldatust :)
Daa-daa tänaseks :)

                                                       Järgnevad on Mascleta pildid:

 

 

                      Tegelikkuses oli meie ümber kõikjal kuhu silm vaadata ulatas nii palju rahvast

 

                                            Siis kui rahvas laiali minema hakkas...

 

     Sellised tegelased kõndisid meie akna alt Fallase algamise päeval mööda. Ja saime uut infot, et       need on erinevad meeskonnad, kes valmistavad Fallase festivaliks papjeemašeest suuri kujusid ning   seejuures võistlevad need teiste meeskondade valmistatud kujukestega

                                                                 
                                                                       La Crida algab...