Seoses erinevate dokumentidega on koolis ikka väga palju asjaajamist olnud. Nii palju allkirju on vaja ja igast koopiad tuleb dokumentidest teha. Osad dokumendid tuleb veel Eestisse tagasi ka saata, nii et tegemist jagub küllaga. Eelmisel nädalal käisime ka meie esimeses loengus, milleks oli Norms y correcto uso de espanol. Tunniplaanis oli kirjas, et tund hakkab 12.00 ja kui kell juba 12.15 tiksus, tekkisid peas juba mõtted, et ehk jääb loeng hoopiski ära. Kuid õppejõud saabus pisut pärast 12.15-st ja tund võis alata. Õppejõuks osutus kena hispaania proua, kes oli oioi kui rõõmsameelne ja elava loomuga. Tema hispaania keel oli väga selge ja arusaadav ning seda oli nii meeliülendav kuulata. Tänavapildis kuuleb üldiselt midagi kategooriliset teistsugust ja see ei kõla üldse nii ilusasti kui võiks. Tund oli aga üllatavalt huvitav ja isegi kui ka paar võõrast sõna sekka sattus, siis üldiselt oli ikkagi kõik arusaadav. Jeeei for that, sest ootasin midagi palju hullemat. Kodus jäi selles aines ikka megalt palju teha, aga see ei heiduta mind üldse, sest ma pole mitu nädalat juba midagi õppinud, niiet oleks ka aeg mõned õpikuteadmised omandada. Pärast loengut suundusime raamatukogusse eelnimetatud aine õpikut otsima, kuigi õppejõud soovitas selle endale osta. Aga no ilmselgelt ei hakka me endale mingit 31 euri maksvat raamatut ostma, mille me ka pärast veel Eestisse peaksime tassima. Ja pärast selle aine sooritamist vaevalt meil seda õpikut vajagi enam läheb. Raamatukogu oli üpris kooli ligidal, kergelt 5 minutit rahulikku kõndi. Raamatukogus läks aga üle ootuste kaua aega, kuna olime seal esimest korda, pidime ennast kasutajateks registreerima ja siis selgitati, kuidas miski asi seal käib. Meie õnneks saimegi raamatukogust õiged raamatud kätte ja säästsime tervelt 31 euri!
Raamatukogust tulles käisime apteegis, kust Greeta lõpuks pärast pikka kaalumist enda rohud välja ostis. Aga sellest ma polegi veel rääkinud, kuidas Greeta traumapunktis käis, niiet valgustan siis teid sellest ka veidi. Nimelt oli ta juba Eestist siia tulles haige, köhis meeletult ja mingil hetkel hakkas tal köhides rinnust valutama. Ta lootis alguses, et ehk valud lähevad üle ja ei ole midagi tõsist, aga iseenesest need ei möödunud. Ja siis suundusimegi ühel päeval traumapunkti, mis on nagu Ülikooli kliinikum ja asub kohe ülikooli juures. Ma ei tahtnud üldse tegelikult temaga kaasa minna, sest mul tekib seal lihtsalt kohutav paanika kõiki haigeid nähes, aga kuna ta üksi ei julenud ka minna siis pidin ennast kokku võtma ja talle moraalne tugi olema. Sisenedes valdas meid kerge segadus, et mida tegema peame ja kuhu minema ning haigeid oli registratuuris ootamas kohutavalt palju. Kõik hindasid meid pilkudega ja väga ebamugav oli see olemine seal. Greeta pidi registratuuris paberid ära täitma ning seejärel sai käepaela, mille alusel ta haiglasse võeti. Õde tuli talle vastu ja viis teda edasi arsti juurde, kuid mina ei tohtinud sinna haigla ülemisesse osasse temaga kaasa minna. See oli minu jaoks küll täielik õnn, sest haiglatega on mul halvad kogemused ja arvatavasti oleksin Greetat enda paanikaga veel rohkem hirmule ajanud kui ta niigi oli. Veel enne kui õde ta minema viis jõudsin talle öelda, et lähen ootan teda koolis ja kui tal seal kõik valmis on, siis tulgu ja otsigu mind koolist ülesse. Uksest väljudes kuulsin, kuidas kaks haiglas töötavat noormeest arutasid, mis keeles me omavahel rääkisime. Kuid ma ei vaevunud nende uudishimu rahuldama ja sammusin tuimalt edasi. Ma läksin kooli koordinaatoriga kokku saama, sest osa allkirju oli veel saamata ja meie koordinaator pidi just sel päeval koolis olema. Kui kooli jõudsin, selgus, et Ignaciot (eelmainitud koordinaator) ei ole veel kooli saabunud aga kuskil poole tunni jooksul peaks ta kindlasti tulema, nii väitis mulle tema sekretär. Ootasin ja ootasin ning juba üle tunni aja oli möödunud aga Ignaciot polnud ikka veel. Läksin siis uuesti sekretäri jutule, kes lubas Ignaciole helistada. Ta pidi ikkagi kooli jõudma aga alles kuskil poole tunni jooksul. Nonii, eks ma ootan siis edasi - mõtlesin - ja Geeeta polnud ju ka veel haiglast tagasi. Kui pool tundi ja ehk pisut pealegi veel möödunud, olin juba nii tüdinud ootamisest, võtsin uue käigu sekretäri juurde ette. Ja ta helistas veel kord aga saades nüüd hoopis teise vastuse kui eelnevalt, nimelt ei jõudvat Ignacio ikkagi kooli, aga mõnel muul päeval on ta kindlasti olemas. Olin pettunud ja mõtlesin mida edasi teha. Tekkis dilemma, et kas minna haiglasse ja küsida, kus Greeta on ning kas ta jäetakse haiglasse sisse või minna koju ja küll Greeta ise tuleb koju, kui välja saab. Aga kuna ma polnud kindel, kas tal võtmed on kaasas, siis võtsin ikkagi vastu otsuse haiglasse minna, kuid just siis kui otsustamine tehtud, astus Greeta liftist välja. Olin õnnelik, ma ei pidanud haiglasse minema ja Greetal pole siis midagi nii hullu viga, et ta haiglasse peaks sisse jääma. Ta oli aga väga shokeerinud haiglas toimunust. Haigla ülemistel korrustel oli veel pikem järjekord kui all vastuvõtus. Haiged ootasid kõik enda korda, kuigi mõni paistis väga hullus seisus olevat. Enamus aega läkski tal järjekorras oodates. Arst vaid kuulas teda ning ta sai diagnoosi, et tal on bronhiit. Kaasa anti ka retsept. Tol päeval me aga apteeki ei läinud, ei oskagi nagu põhjust öelda miks, ja edasi tundis Greeta, et tal hakkab juba tervis iseenesest paremaks minema ning rohte polegi ehk tarvis. Iga inimese enda otsus, kuidas enda tervisega mängib. Soovitasin tal siiski rohud osta, sest pärast võivad tüsistused tekkida aga ta tundis ikkagi, et pole vaja. Ja ühtlasi kartis ta ka, et rohud maksavad palju, kuigi tervist ei tohiks rahas hinnata. Paar päeva oli tal hea olla aga järsku läks kõik ikka väga allamäge. Ta köhis meeletult ja kõige tipuks oli ka palavikus. Ka rohtudega oli tal mitu päeva endiselt palavik aga mida päev edasi, seda paremaks läheb ja nüüd võib öelda, et ta on juba üpris terve :)
Edasi aga toiduelamustest. Oleme nüüdseks juba üsna mitu korda vanalinnas uitamas käinud ja ükskord sattusime juhuslikult ühest itaalia söögikohast mööda jalutama, kuhu lihtsalt juba teadmise pärast, et seal on itaaliapärased road, pidi sisse astuma. Saime seal kogu päeva menüü vaid 10 euro eest ja nüüdeks on sellest saanud meie lemmikkoht! 10 euri eest saime siis pokaali veini, eelroa (milleks olid erinevad salatid), pearoa (oli valida väga paljude pastaroogade vahel), magustoidu (meie võtsime tiramisu) ja lisaks veel tassi kohvi, mille me para llevar ehk siis kaasa võtsime. See oli üks tõeline maitseelamus, kõik road olid lihtsalt fantastilised ja see tiramisu viis lausa keele alla. Kogu aeg kui vanalinnas käime on see koht mõtteis ja kindlasti külastame seda veel :)
Hispaanias on aga lisaks paljudele itaalia restoranidele ka palju türklaste söögikohti. Üks mida külastasime asub väidetavalt Valencia suurimas kaubanduskeskuses Nuevo Centros ja teine, kus käisime eile, El Saleris, mis on samuti üks suurimatest keskustest. Eile külastatud kiirsöögikoha nimi on Istambul ja seal saime döner kebabi + joogi vaid 6,50 eest, jääb öelda vaid seda, et kebab on meie silmis aina populaarsust kogumas.
Praeguseks aga lõpetan, kuid kui õhtul aega ja tahtmist veel on, siis kirjutan Hiina kalendri uue aasta pidustustest ka :)
Teile soovin aga ilusat päeva jätku siit täna veidi vihma nägu kiskuvast Hispaaniast ja loodan, et juba pildid viivad teil keele alla :)
Eelmainitud Itaaliapärane söögikoht
Kebab Nuevo Centros
No comments:
Post a Comment